timpanid
Timpanite nimetus tuleneb ladina keelest tympanum, mis omakorda pärineb kreeka keelsest sõnast tumpanon ja tähendab käsitrummi.
Eri keeldes on samadel trummidel erinevad nimetused , näiteks itaalia keeles litaur ,saksa keeles pauken; prantsuse keeles timbalet, hispaania ja portugali keeles tímpano, soome keeles patarumpu, ungari keeles üstdob, islandi keeles paka, vene keeles литавра, hiina keeles dìngyīngǔ jne.
Timpanid on tänapäeval kõige levinumad kateltrummid, mida kasutatakse eeskätt klassikalises muusikas sümfooniaorkestrites, kuid järjest enam ka jazz- ja popmuusikas.
Timpanite otsesteks eelkäijateks loetakse Araabia nakersit, mis toodi Euroopasse 13. sajandil koos ristisõdadega. Need olid ümara põhjaga puidust või metallist korpusega paaristrummid, mille läbimõõt oli umbes 20-23 cm ja sügavus umbes 7-9 cm. Trummid kaeti kitsenahaga ja häälestati püsihäälestuses umbes kvardi või kvindi vahega. Trummid kinnitusid mängija vööle ning neid mängiti pulkadega. Selliseid trumme kasutati peamiselt sõjaväelistel tseremooniatel (vaata pilti).
Väiketrummid olid kasutusel kuni 15. sajandini, mil moslemite, mongolite ja Ottomani türklaste ratsavägedes võeti kasutusele suured timpanid, mis sarnanesid 12. sajandil Lähis-Idas kasutatusel olnud timpanitele. Paaristrummid paigutati kas hobustele või kaamelitele ning neid mängiti koos trompetitega.
Selline timpanite vorm jäi kasutusel kuni 16.sajandini, mil Ottomani sõjaväes hakati kasutama nn. marssivat orkesterit või ansamblit - mehters, kuhu kuulusid suured kos timpanid, väikesed nakare timpanid, suured basstrummid davul, ZIL taldrikud, kellad cevgen ning trompetid zurna ja boru. Meters`it kasutati eeskätt ilmalike valitsejate, printside, vesiiride saatjaskondades ja muudel pidulikel tseremooniatel.
Mehters`i muusika inspireeris edaspidi paljusid heliloojaid (J.Haydn, L.van Beethowen, W.A.Mozart) ning seda tüüpi orkestreid on kasutusel tänaseni.
Eri keeldes on samadel trummidel erinevad nimetused , näiteks itaalia keeles litaur ,saksa keeles pauken; prantsuse keeles timbalet, hispaania ja portugali keeles tímpano, soome keeles patarumpu, ungari keeles üstdob, islandi keeles paka, vene keeles литавра, hiina keeles dìngyīngǔ jne.
Timpanid on tänapäeval kõige levinumad kateltrummid, mida kasutatakse eeskätt klassikalises muusikas sümfooniaorkestrites, kuid järjest enam ka jazz- ja popmuusikas.
Timpanite otsesteks eelkäijateks loetakse Araabia nakersit, mis toodi Euroopasse 13. sajandil koos ristisõdadega. Need olid ümara põhjaga puidust või metallist korpusega paaristrummid, mille läbimõõt oli umbes 20-23 cm ja sügavus umbes 7-9 cm. Trummid kaeti kitsenahaga ja häälestati püsihäälestuses umbes kvardi või kvindi vahega. Trummid kinnitusid mängija vööle ning neid mängiti pulkadega. Selliseid trumme kasutati peamiselt sõjaväelistel tseremooniatel (vaata pilti).
Väiketrummid olid kasutusel kuni 15. sajandini, mil moslemite, mongolite ja Ottomani türklaste ratsavägedes võeti kasutusele suured timpanid, mis sarnanesid 12. sajandil Lähis-Idas kasutatusel olnud timpanitele. Paaristrummid paigutati kas hobustele või kaamelitele ning neid mängiti koos trompetitega.
Selline timpanite vorm jäi kasutusel kuni 16.sajandini, mil Ottomani sõjaväes hakati kasutama nn. marssivat orkesterit või ansamblit - mehters, kuhu kuulusid suured kos timpanid, väikesed nakare timpanid, suured basstrummid davul, ZIL taldrikud, kellad cevgen ning trompetid zurna ja boru. Meters`it kasutati eeskätt ilmalike valitsejate, printside, vesiiride saatjaskondades ja muudel pidulikel tseremooniatel.
Mehters`i muusika inspireeris edaspidi paljusid heliloojaid (J.Haydn, L.van Beethowen, W.A.Mozart) ning seda tüüpi orkestreid on kasutusel tänaseni.
Timpanid 17. sajandil
Juba 15 sajandil muudeti esialgne püsihäälestus muudetavaks. Selleks kinnitati timpani korpuse külge võru, mille külge sai nööridega pingutada membraani.
16.sajandil kaotati nöörpingutus ning asendati kruvipingutitega, mis parandas tunduvalt timpanite häälestatavust. Timpanite korpus valmistati vasest ning tooni parandamiseks muudeti senine paraboolne kuju rohkem kausikujuliseks.
17.sajandiks olid timpanid kolinud väljast siseruumidesse. Neid hakati kasutama järjest enam õukonna orkestrites, kus lisaks tantsumuusikale etendati ka oopereid.
Uued mängunõuded hakkasid järk-järgult nõudma timpanite tehnilist täiustamist.
Kõrvalseisval pildil näeme 17.sajandi timpanit
Vaatamata mitmetele täiustustele jäid timpanid siiski kuni 19. sajandi alguseni käsitsi häälestatavateks. Timpanite häälestamine oli suhteliselt aega nõudev, millega tuli selle aja heliloojatel arvestada.
16.sajandil kaotati nöörpingutus ning asendati kruvipingutitega, mis parandas tunduvalt timpanite häälestatavust. Timpanite korpus valmistati vasest ning tooni parandamiseks muudeti senine paraboolne kuju rohkem kausikujuliseks.
17.sajandiks olid timpanid kolinud väljast siseruumidesse. Neid hakati kasutama järjest enam õukonna orkestrites, kus lisaks tantsumuusikale etendati ka oopereid.
Uued mängunõuded hakkasid järk-järgult nõudma timpanite tehnilist täiustamist.
Kõrvalseisval pildil näeme 17.sajandi timpanit
Vaatamata mitmetele täiustustele jäid timpanid siiski kuni 19. sajandi alguseni käsitsi häälestatavateks. Timpanite häälestamine oli suhteliselt aega nõudev, millega tuli selle aja heliloojatel arvestada.
Pedaaltimpanid
19. sajandil saab alguse masintimpanite areng. Müncheni õukonnaorkestri timpanist Gerhard Kramer konstrueeris 1812. a häälestusmehhanismi, mis võimaldas timpanit häälestada ühest peakruvist.
Esimene pedaaltimpan töötati välja Drestenis Carl Pittrich`i poolt 1881. a ning seda mudelit hakati kutsuma Dresteni mudeliks. Selle pedaal oli varustatud hammaslattvööga, mis võimaldas timpanit sujuvat ümberhäälestada ning fikseerida pedaal kindlasse asendisse.
1910.aastal täiustas Viini Filharmoonia timpanist Hans Schnellar timpanite konstruktsiooni, mille tulemusel ei suruta katelt ülespoole vaid tõmmatakse võru allapoole. Sellise konstruktisooniga timpaneid hakatakse nimetama Viini timpaniteks või Schnellari timpaniteks (vaata pilti).
Pedaaltimpaneid on kolme tüüpi:
Standardkomplekti kuulub neli timpanit ligikaudse läbimõõduga:
Vajadusel võib komplekti kuuluda ka viies, pikolo-timpan, läbimõõduga 51 cm, mis häälestub vahemikus f kuni c`
Mängu ajal paiknevad timpnid ümber mängija kahesuguses järjestuses:
Tänapäeval ei ole timpanite järjestus enam rangelt võetav ning kasutusel võivad olla mitmesugused paigutused vastavalt mängija vajadustele.
Vaata ja kuula tasakaalustatud pedaalisüsteemiga timpanitel mängitud E.Carteri Marssi, esitajaks Tiit Joamets.
Esimene pedaaltimpan töötati välja Drestenis Carl Pittrich`i poolt 1881. a ning seda mudelit hakati kutsuma Dresteni mudeliks. Selle pedaal oli varustatud hammaslattvööga, mis võimaldas timpanit sujuvat ümberhäälestada ning fikseerida pedaal kindlasse asendisse.
1910.aastal täiustas Viini Filharmoonia timpanist Hans Schnellar timpanite konstruktsiooni, mille tulemusel ei suruta katelt ülespoole vaid tõmmatakse võru allapoole. Sellise konstruktisooniga timpaneid hakatakse nimetama Viini timpaniteks või Schnellari timpaniteks (vaata pilti).
Pedaaltimpaneid on kolme tüüpi:
- hammasvöö ja lukustiga pedaalisüsteem, mis hoiab häälestust. Pedaali kasutamiseks tuleb avada hammasvööl olev lukusti ning peale pedaali asendi muutmist see taas sulgeda;
- tasakaalustatud süsteem. Membraani ja pedaalivahelise pinge tasakaalustamiseks kasutatakse vedru või hüdraurilist silindrit;
- hõõrdsiduri või posti ja siduri süsteem. Pedaal avaneb ja sulgub varba või kontsaga peaalile vajutades.
Standardkomplekti kuulub neli timpanit ligikaudse läbimõõduga:
- a) 81 cm, häälestub vahemikus D kuni A (Helmholtz`i tähistuses)
- b) 74 cm, häälestub vahemikus F kuni C
- c) 66 cm, häälestub vahemikus A kuni e
- d) 58 cm, häälestub vahemikus d kuni g
Vajadusel võib komplekti kuuluda ka viies, pikolo-timpan, läbimõõduga 51 cm, mis häälestub vahemikus f kuni c`
Mängu ajal paiknevad timpnid ümber mängija kahesuguses järjestuses:
- madalam timpan jääb vasakule ja kõrgem paremale. Sellist paigutust nimetatakse ameerika süsteemiks, mida kasutati peamiselt Põhja-Ameerikas, Inglismaal ja Prantsusmaal.
- Vastupidine järjestustus, suurem paremal ja väiksem vasakul, mis meenutab trummide asetust, nimetatakse saksa süsteemiks ja seda kasutati peamiselt Saksamaal, Austrias, Kreekas ja Venemaal.
Tänapäeval ei ole timpanite järjestus enam rangelt võetav ning kasutusel võivad olla mitmesugused paigutused vastavalt mängija vajadustele.
Vaata ja kuula tasakaalustatud pedaalisüsteemiga timpanitel mängitud E.Carteri Marssi, esitajaks Tiit Joamets.