rääkivad trummid
Rääkivad trummid (talking drums) on tüüpilised liivakell trummid, mida tuntakse Lääne –Aafrikas, peamiselt Senegalis, Ghanas, Beninis, Lääne-Malis ja Nigeerias. Trummid on oma nimetuse saanud sellepärast, et nendega on võimalik jäljendada inimhääle tonaalset liikumist, mis kaasneb eri silpide ja sõnade hääldamisel. Ajalooliselt oli sellel külaelus praktiline tähtsus, sest võimaldas saata vajalikke sõnumeid pika maa taha. Tegemist oli keeruliste signaalide süsteemiga, sest sõnumite edastamisel tuli arvestada mitte ainult silpide ja sõnadega, vaid ka konkreetse mõtte ja konseptsiooniga.
Trummide korpused on valmistatud tavaliselt puidust ning mõlemad otsad, mis võivad olla ka erineva suurusega, on kaetud tavaliselt kitsenahaga (väiksemad trummid ka mao või sisaliku nahaga) ja kinnitatud võrule. Võrusid hoiavad vastakuti tihedalt üle trummi korpuse kulgevad pingutusnöörid, mille abil saab mängija mängu ajal muuta naha pinget.
Sellised trummid võivad olla väga erinevate suuruste ja nimetustega. Näiteks Senegalis nimetatakse seda „Tama“ trummiks (korpuse pikkus keskmiselt 13 cm ja läbimõõt 7 cm), Nigeerias Gan-gan (pikkus keskmiselt 10–17 cm ja läbimõõt 12-20 cm). Sellest suurem on Dun-dun (pikkus 23–38 cm, läbimõõt 10–18 cm). Nende vahele jääb hulgaliselt eri nimetuste ja suurustega samalaadseid trumme. Kõrvaloleval pildil näed Senegali tama trummi.
Mängimisel on trumm rihmaga üle vasaku õla ja jääb mängija vasaku kaenla alla. Mängitakse paremas käes oleva pulgaga, millel on painutatud ots. Survestades vasaku küünarnukiga pingutusnööre, saabki kiiresti ja sujuvalt muuta trummi tooni kõrgust, ehk muuta ta „rääkivaks“, sealjuures jääb võimalus kasutada ka vasaku käe sõrmi. Osav mängija suudab mängida nii meloodiaid kui erinevaid väljendeid. Tuleb märkida, et keele erinevuste tõttu võib eri piirkondades kasutatav “trummimorse” ehk rütmimustrid olla väga erinevad.
Sarnaseid liivakella kujuga trumme leidub ka Aasias, kuid neid ei kasutatud mitte kõne ja häälikute jäljendamiseks, vaid rohkem vokaalmuusika matkimiseks (idakka).
Trummide korpused on valmistatud tavaliselt puidust ning mõlemad otsad, mis võivad olla ka erineva suurusega, on kaetud tavaliselt kitsenahaga (väiksemad trummid ka mao või sisaliku nahaga) ja kinnitatud võrule. Võrusid hoiavad vastakuti tihedalt üle trummi korpuse kulgevad pingutusnöörid, mille abil saab mängija mängu ajal muuta naha pinget.
Sellised trummid võivad olla väga erinevate suuruste ja nimetustega. Näiteks Senegalis nimetatakse seda „Tama“ trummiks (korpuse pikkus keskmiselt 13 cm ja läbimõõt 7 cm), Nigeerias Gan-gan (pikkus keskmiselt 10–17 cm ja läbimõõt 12-20 cm). Sellest suurem on Dun-dun (pikkus 23–38 cm, läbimõõt 10–18 cm). Nende vahele jääb hulgaliselt eri nimetuste ja suurustega samalaadseid trumme. Kõrvaloleval pildil näed Senegali tama trummi.
Mängimisel on trumm rihmaga üle vasaku õla ja jääb mängija vasaku kaenla alla. Mängitakse paremas käes oleva pulgaga, millel on painutatud ots. Survestades vasaku küünarnukiga pingutusnööre, saabki kiiresti ja sujuvalt muuta trummi tooni kõrgust, ehk muuta ta „rääkivaks“, sealjuures jääb võimalus kasutada ka vasaku käe sõrmi. Osav mängija suudab mängida nii meloodiaid kui erinevaid väljendeid. Tuleb märkida, et keele erinevuste tõttu võib eri piirkondades kasutatav “trummimorse” ehk rütmimustrid olla väga erinevad.
Sarnaseid liivakella kujuga trumme leidub ka Aasias, kuid neid ei kasutatud mitte kõne ja häälikute jäljendamiseks, vaid rohkem vokaalmuusika matkimiseks (idakka).
|
|
Kuula ja vaata improvisatsionilist trummisoolot tama trummil
|
Trummisolist Ayan Adebisi (Bisi) Adeleke esituses näed huvitavaid mänguvõimalusi samal trummil
|