JAOTUS akustilistel alustel
1914. a esitavad saksa muusikateadlased, Erich Moritz Hornbostel ja Curt Sachs oma teoses "Systematik der Musikinstrumente" uue teadusliku klassifikatsiooni. Nad süstematiseerisid muusikainstrumendid akustilistel alustel, lähtudes võnke tekitamisest. Kõik instrumendid jaotati nelja põhigruppi:
Mõiste "löökpillid" muutub nüüd üldkasutatavaks mõisteks, mis hõlmab kahte instrumendigruppi – membranofone ja idiofone.
Tänapäeva nõuded süstematiseerimisele on kasvanud sedavõrd, et enam ei piisa lihtsatest helitekitamise alusel koostatud jaotussüsteemidest, mis akustiliste omaduste iseloomustamisel piirduvad vaid viitega traditsioonilisele materjalile (puu, klaas, metall). Tänane materjalide tehnoloogia on täiustunud sedavõrd, et võimaldab võtta kasutusele üha uusi tehismaterjale, mis masstootmisel tõrjuvad endised traditsioonilised materjalid välja. Instrumentide täiustumine avab mängutehnika arengule juba uued võimalused.
- Membranofonid. Heli tekitajaks on vibreeriv membraan – kõik membraaniga kaetud trummid, timpanid.
- Idiofonid. Heli tekitajaks on instrument ise (isehelisev) – kõik helisevast materjalist löökpillid.
- Kordofonid. Heli tekitajaks on vibreeriv keel – kõik keelpillid, lisaks klaver.
- Aerofonid. Heli tekib õhujoa võnkumisel – kõik puhkpillid, lisaks orel.
Mõiste "löökpillid" muutub nüüd üldkasutatavaks mõisteks, mis hõlmab kahte instrumendigruppi – membranofone ja idiofone.
Tänapäeva nõuded süstematiseerimisele on kasvanud sedavõrd, et enam ei piisa lihtsatest helitekitamise alusel koostatud jaotussüsteemidest, mis akustiliste omaduste iseloomustamisel piirduvad vaid viitega traditsioonilisele materjalile (puu, klaas, metall). Tänane materjalide tehnoloogia on täiustunud sedavõrd, et võimaldab võtta kasutusele üha uusi tehismaterjale, mis masstootmisel tõrjuvad endised traditsioonilised materjalid välja. Instrumentide täiustumine avab mängutehnika arengule juba uued võimalused.