Löökpillid eraldi grupina
1636. a jaotasid prantsuse füüsik, matemaatik ja filosoof Marin Mersenne ja saksa teadlane Athanasius Kircher oma teoreetilistes töödes muusikainstrumendid taas kolme gruppi (erinevalt Praetoriuse kahest). Mersenne ja Kircher vaatlevad löökpille juba eraldi grupina. Nende jaotus oli Euroopas kasutusel 19. saj lõpuni.
1860ndatel pakkus belgia muusikateadlane ja pedagoog F.G. Gevaert võimaluse jaotada muusikainstrumente taas helitekitamise põhimõttel, kuid nüüd juba eraldi rühmadena – keelpillid, puhkpillid, membraanpillid ja isehelisevad instrumendid. Viimases kahes rühmas käsitletaksegi peamiselt löökpille.
Lisaks oli kasutusel laiendatud jaotus, kus löökpillid jaotati helitekitavate materjalide alusel nelja rühma:
1860ndatel pakkus belgia muusikateadlane ja pedagoog F.G. Gevaert võimaluse jaotada muusikainstrumente taas helitekitamise põhimõttel, kuid nüüd juba eraldi rühmadena – keelpillid, puhkpillid, membraanpillid ja isehelisevad instrumendid. Viimases kahes rühmas käsitletaksegi peamiselt löökpille.
Lisaks oli kasutusel laiendatud jaotus, kus löökpillid jaotati helitekitavate materjalide alusel nelja rühma:
- Membraaniga kaetud instrumendid (Fellinstrumente) – timpanid ja trummid
- Puust kõlapinnaga instrumendid (Holzklappern) – sealhulgas ksülofon e rahvapäraselt puuviiul või puulõõts (vastavalt Strohfiedel, Holzharmonika)
- Klaasist valmistatud pillid (Gläserspiel)
- Metallist valmistatud instrumendid – kongid, plaadid, taldrikud, triangel, kellamäng jpm. Sellesse rühma arvestati ka kitarrid, sest neid mängiti plektroniga, ning klaver, kuna klaveril toimub heli tekitamine haamrikestega.