VANEMAD JAOTUSED
Vanim teadaolev jaotus pärineb 3. aastatuhandest eKr Hiinast, kus instrumente rühmitati materjalipõhiselt nelja rühma:
Laiendatud jaotus Rööbiti eksisteeris ka selline jaotus, milles arvestati nii materjali kui ka spetsiifilist heli, mida antud materjalist valmistatud instrumentidega oli võimalik esile kutsuda. Näiteks keiser Shuni aegadel (3. aastatuhat eKr) oli kasutusel nn kaheksa heli liigitus, kus instrumente järjestati järgmiselt: metall- (lõug ), kivi- (shih), siid- (ssu), bambus- (chu), kõrvits- (p'ao), savi- (t'u), nahkkattega (ko) ja puit- (müü) instrumentideks. Kaheksasse gruppi jaotatud erineva materjali ja helitämbriga instrumendid sümboliseerisid justkui erinevaid tuuli, millel on hiina kultuuris oluline tähendus. Tuuled, nimelt, jaotuvad kaheksa ilmakaare järgi, mis eri aastaaegadel domineerisid. Näiteks kevadel idatuuled, kevad-suvel edelatuuled, suvel lõunatuuled, hilissuvel (enne sügise saabumist) kirdetuuled, sügisel läänetuuled, hilissügusel loodetuuled, talvel põhjatuuled ning talve lõpupoole, enne kevade saabumist kagutuuled. |
Indiast pärinevad vanimad jaotused u 2. või 3. sajandist eKr. Vana-India muusikateadlase Bharata Muni koostatud teoreetilises traktaadis "Natya Shastra", milles on esitatud mõtteid muusikast ja dramaturgiast, jaotatakse muusikainstrumendid nelja gruppi:
India jaotus on andnud inspiratsiooni mitmetele Euroopa muusikateoreetikutele. |