6. pokaaltrummid
Pokaal- ehk karikastrummid (ingl.k. goblet drum) on ühed vanimad trummid, mida tuntakse Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Ida-Euroopas. Oma nimetuse on nad saanud kuju põhjal, mis on hästi sarnane pokaali või karikaga. Arvatavavasti pärinevad trummid Mesopotaamiast või Vana-Egiptuse kultuuridest. On ka arvamusi, et nad pärinevad hoopis Euroopast ning sattunud hiljem kelti hõimudega Lähis-Itta.
Laia levikuala tõttu on trummidel ka hästi palju nimetusi, nagu darbuka, debuka, kratom, doumbek,
dumbec või tablah, mis oleneb eri piirkondades kasutatavatest keeltest. Sealjuures on nimede vahel tihti palju sarnasusi.
Näiteks araabia keelega riikides kasutatakse nimetust tabl, mida ei tohi segi ajada India tabla`ga, mis on poti taoline trumm ja mille nimetus on toodud Indiasse Pärsia moslemite poolt. Egiptuses nimetusteks trumme darabukka, derabucca ja darbouka; Indias tumbaknari (nari on kašmiiri keeles savipott) ja ghumat (goa), Lõuna- Indias jamuku; Iraanis donbak, dombak tonbak ja zourkhaneh (mis on sarnased araabia-türgi darbouka`ga); Türgis dumbelek, darbuka ja deblek , Bulgaarias darabuka, darambuka, tarambuke ja tarambuka.
Ameerikas kasutatakse üldist nimetust doumbek, mis tuleneb Pärsia nimetusest dombak ja mille tõid Ameerikasse
arvatavasti Ida-emigrandid. Erinevates piirkondades kasutatavad trummid võivad oma suuruselt, kujult ning valmistatavast materjalist olla väga erinevad.
Oluline erinevus kõikide pokaaltrummide osas, mida tuleb silmas pidada, on trummi serva kuju. Eksisteerib kaks erinevat stiili:
Kõrvaloleval pildil on vasakpoolne egiptuse stiilis ning parempoolne türgi stiilis daumbek.
Tänapäeval on pokaaltrummide kasutusala muutunud üha laiemaks ja rahvusvahelisemaks. Lisaks rahvuslikule suunitlustele, kasutatakse trumme järjest sagedamine ka levi- ja jazzmuusikas. Samuti klassikalises muusikas,
kus neil on vahel justkui sümboli tähendus.
Üheks esimeseks teadaolevaks klassikalise muusika teoseks võib pidada H.Berlioz ooperit “Trooja” (1856-1858), milles kasutatakse darabukat 4. vaatuse Nuubia orjade tantsus.
Esimeseks orkestriteoseks peetakse egiptuse –ameerika helilooja Halim El-Dabhli teost Fantasia-Tahmeel (1950),
mis on kirjutatud pokaaltrummile ja keelpilliorkestrile ning tuli esmaettekandele 1958. a New Yorgis Leopold Stokowski dirigeerimisel.
Soome helilooja Kalevi Aho on kasutanud darabukat ja djembet koos kammerorkestriga oma
14. sümfoonias “Rituaalid” (2007).
Laia levikuala tõttu on trummidel ka hästi palju nimetusi, nagu darbuka, debuka, kratom, doumbek,
dumbec või tablah, mis oleneb eri piirkondades kasutatavatest keeltest. Sealjuures on nimede vahel tihti palju sarnasusi.
Näiteks araabia keelega riikides kasutatakse nimetust tabl, mida ei tohi segi ajada India tabla`ga, mis on poti taoline trumm ja mille nimetus on toodud Indiasse Pärsia moslemite poolt. Egiptuses nimetusteks trumme darabukka, derabucca ja darbouka; Indias tumbaknari (nari on kašmiiri keeles savipott) ja ghumat (goa), Lõuna- Indias jamuku; Iraanis donbak, dombak tonbak ja zourkhaneh (mis on sarnased araabia-türgi darbouka`ga); Türgis dumbelek, darbuka ja deblek , Bulgaarias darabuka, darambuka, tarambuke ja tarambuka.
Ameerikas kasutatakse üldist nimetust doumbek, mis tuleneb Pärsia nimetusest dombak ja mille tõid Ameerikasse
arvatavasti Ida-emigrandid. Erinevates piirkondades kasutatavad trummid võivad oma suuruselt, kujult ning valmistatavast materjalist olla väga erinevad.
Oluline erinevus kõikide pokaaltrummide osas, mida tuleb silmas pidada, on trummi serva kuju. Eksisteerib kaks erinevat stiili:
- egiptuse stiil, kus naha kinnitusvõru on viidud võimalikult alla ja jätab trummi serva ümaraks.
- türgi stiil, kus võru terav serv ulatub nahapinnani või üle selle.
Kõrvaloleval pildil on vasakpoolne egiptuse stiilis ning parempoolne türgi stiilis daumbek.
Tänapäeval on pokaaltrummide kasutusala muutunud üha laiemaks ja rahvusvahelisemaks. Lisaks rahvuslikule suunitlustele, kasutatakse trumme järjest sagedamine ka levi- ja jazzmuusikas. Samuti klassikalises muusikas,
kus neil on vahel justkui sümboli tähendus.
Üheks esimeseks teadaolevaks klassikalise muusika teoseks võib pidada H.Berlioz ooperit “Trooja” (1856-1858), milles kasutatakse darabukat 4. vaatuse Nuubia orjade tantsus.
Esimeseks orkestriteoseks peetakse egiptuse –ameerika helilooja Halim El-Dabhli teost Fantasia-Tahmeel (1950),
mis on kirjutatud pokaaltrummile ja keelpilliorkestrile ning tuli esmaettekandele 1958. a New Yorgis Leopold Stokowski dirigeerimisel.
Soome helilooja Kalevi Aho on kasutanud darabukat ja djembet koos kammerorkestriga oma
14. sümfoonias “Rituaalid” (2007).