Euroopas jaotati pikka aega muusikainstrumendid tooni tekitamise põhimõttel ning lööpille ei käsitletudki eraldi grupina. Näiteks 1511. a jaotati muusikainstrumendid kolme gruppi:
heli tekitavate keelte või nahaga kaetud instrumendid
torukujulised instrumendid, mida pannakse helisema õhuga
metallist või muust helisevast materjalist valmistatud instrumendid
Selle jaotuse põhjal jäid trummid esimesse ja ülejäänud löökpillid, nagu kongid, plaadid, taldrikud, trianglid, ksülofonid ja muud väikeinstrumendid kolmandasse rühma. Esimese grupi määrangul oli otsustavaks teguriks see, et heli tekitajad (ehk keeled keelpillidel ja nahast membraan trummidel) kuuluvad instrumendiga kokku ning neid ei saanud seetõttu eraldi käsitleda. Kolmandasse rühma koondati need instrumendid, mida hiljem on hakatud nimetama isehelisevateks.
Sada aastat hiljem, 1619. a koondas saksa helilooja ja muusikateadlane Michael Praetorius oma teoses "Syntagma musicum" kõik muusikainstrumendid kahte põhigruppi ja nimetas neid
vilistavateks (pfeifende) ja
löögi- ehk koputatavateks (klopfende) instrumentideks.
Praetorius ei vaadeldud löökpille siiski eraldi grupina, vaid üksnes käsitles tooni tekitamist mõnevõrra järjekindlamalt kui varem ning arvestas ühte gruppi kõik instrumendid, mille toon tekitatakse lisaks löömisele ja koputamisele ka näppimise ja silitamise teel – nii nagu see keelpillimängus toimub.
Praetoriuse "Syntagma musicum" ilmus aastatel 1614–1620 kolmeköitelisena ja oli toona üks tõsisemaid teadustöö allikaid muusikateooria alal.